Väga raske on kontrollida entusiasmi kõike näha ja teha. Korraga. Paar korda oleme avastanud, et tempo on läinud nats lappesse ja otsustanud, nüüdsest võtame rahulikumalt ja siis muidugi lasknud jälle käest ära paari päevaga. Kiusatus kiirustada on siin suur ja ei tasu enda vastu liiga karm olla.
Lõunasse liikudes panime kohe tähele, et läänekaldal on mitu päeva halb ilm ja sestap otsustasime suuna võtta läänekaldale. "Selgrool" tegime koos esimese pikema matka - 4 tundi ja 19km. Käisime Lake Danielles. Paula nautis magades oma mõlemad uinakud matka ajal ära. Null probleemi! Sandfly'd välja arvata.
Mööda lõunarannikut liikusime Wanakasse, kus võtsid meid vastu Astro, Stephen ja Sharon. Käisime paadiga saarel, millel oli järv, millel oli saar.
Sealt tegime enne Invercargilli Peteri juurde minekut väikse põksu Mavora järvede äärde, kus filmiti osa Sõrmuste Isanda filmist. Ega seal palju ei toimunud - nautisime ilusat ilma põhiliselt. Järve vesi oli eriti külm, aga ega see palju ei takistanud.
Taaskohtumine Peteriga oli samuti väga tore. Neil maja koguaeg igast rahvast täis. Eelmine kord oli sama olukord - iga kord kui sinna sattunud olen, on uued inimesed. Peter ja Sheril hostivad, nagu ka me, väga hea meelega. Meie inimesed!
Mõlemad sõbrad, kelle juures käisime olid vanem paar ja väga entukad Paulinega tegelema. Stephen otsis koguaeg Paulale tegevusi - ehitas tekkidest diivani najale onne ja otsis köögist "mänguasju" ning sahvrist pappkaste. Mõlema pere naised pakkusid korduvalt, et võivad Paulinet vaadata kuniks me oma asjadega tegeleme.
Eriti lühema reisi puhul on äärmiselt mõnus, et mul on siin juba kohalikud sõbrad ees, kes lahkelt valmis vöörustama ja kellega kohe sujuvale jutusoonele saab. Grantid Wanakas on väga hea näide - võtsid meid vastu nagu vanad sõbrad, olgugi, et Triini ja Paulinet nägid esimest korda.
Suht vähe on molutamist ja lebo olnud. Koguaeg go-go-go. Sõprade juures pole liiga palju tegevust olnud, aga siis on olnud sotsialiseerimine esikohal.