Põnniga suurlinna avastamas

Täna on (pöidlad pihus) meie viimane täispikk päev Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis. Juba homsest algab meie Uus-Meremaa seiklustuur - hurraa! Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et siit suurlinna betooni seest juba loodusesse jõuda. Kuigi õnneks elame siin väga armsas puitmajade piirkonnas, kus palju rohelust ja idüllilised vanad villad (meie airbnb näiteks 140 aastat vana maja). Võrdluses Tallinnaga meenutab kant pisut Aucklandi versiooni kalamaja ja kadrioru ristandist, kus kesklinn kiviviske kaugusel, kuid ometi on äärelinnale omane rahu ja vaikus.

Aga enne veel, kui suurlinna silueti selja taha jätame - kiire tagasivaade meie esimesele 10 päevale Uus-Meremaal.

Öö-päev?

Uus-Meremaa elu käib Eestist 11 tundi ees. Ehk selleks ajaks, kui me end vaikselt magama sätime, siis Eesti päev alles algab. Kuigi mul on varasem valus kogemus väga pikale veninud jetlagist, kui aastaid tagasi Californias käisin, siis sel korral õnnestus ajavahega üllatavalt kiiresti kohaneda. Ilmselt aitas kaasa nii pikk magamatus lennureisil kui ka see, et maandusime Uus-Meremaa jaoks pärastlõunal ehk sisuliselt saime paari tunni pärast juba “õigel” ajal magama minna. Kindlasti asi, mida järgmine kord nii pikka maad lennates võiks samamoodi ajatada.

Linnaseiklused koos kümnete uute sõpradega

Nädal Aucklandis on möödunud üsna rahulikus tempos. Üldiselt oleme võtnud moto, et üks asi korraga ega stressa, kui ei saa hommikust õhtuni kõiki vaatamisväärsusi pildistamas käia. Õnneks selles osas klapime Raunoga ülihästi - pole kumbki paadunud turist ja hea meelega veedame pikad hommikud airbnbs tiksudes, kohvi juues ja sudokut lahendades (seejuures on üks sudoku, mida me Raunoga kumbki pole juba mitu-mitu päeva suutnud ära lahendada ja hakkame vist vaikselt mõistust kaotama).

Lisaks Janisele ja Suzile, kes siin viimased 2 kuud sama vana lapsega (kelle nimi on ka Pauline ja kelle sünnipäev on ka juhuslikult 3. detsember nagu mul) ringi seiklesid, oleme kokku saanud ka Rauno kiwi-õe Mariani ja tema elukaaslase Beniga, kelle sülle loomulikult Pauline kohe esimesel võimalusel ronis, ning plaanime kokku saada veel minu vana Argentiina sõbra Estebani noorema õega, kes juhuslikult ka sel nädalal Uus-Meremaale lendas ja plaanib siin sarnaselt meile oma peikaga ringi reisida. Nägin teda viimati 2016. aastal Patagoonias ringi reisides ja nüüd siis siin. Maailm on ikka imepisike!

Kohalikest piirkondadest oleme üsna palju avastanud niisama ringi jalutades. Näiteks käisime üks päev praamiga põhjarannikul ühe künka (eestlased lugegem: suure mäe) otsas olevaid kaitseehitisi avastamas. Lisaks oleme palju kesklinnas ringi jalutanud, paaris rannas suplemas käinud ning erinevates poodides endale varustust ja suveriideid kokku ostnud (avastasin alles kohale jõudes, et kaasa võetud 2 särgist piisab siinete kuumade ilmadega ainult üheks hommikupoolikuks).

Siinkohal väike ood Paulinele, kes on nii vapper reisisell, et on seljatanud igasugused varasemad kõhklused ja kahtlused vankri-seljakoti-kusiganesvaja-uinakute osas ja on meie hoogsa reisitempoga väga tublisti kaasa tulnud. Lisaks on tegu tõelise inimeste magnetiga, kes oma laia naeratuse ja lehvitamisega absoluutselt igas toidupoes, pargipingil ja metsarajal järjest sõpru leiab ja kohe neile sülle soovib ronida. Nii ei jää ka meil Raunoga muud üle, kui nende “sõpradega” tuttavaks saada, sest noh… meie laps on nende süles ja teeb nägu nagu ta võiks vabalt nendega ülejäänud päeva koos veeta.

Rannavolle fännid nagu me oleme, püüdsime leida ka kohalikke klubisid ja fb gruppe, kus mängimas käia, aga mingil müstilisel põhjusel pole see spordiala siin üldse populaarne. Ka meie airbnb hostid ütlesid, et ei tea kahjuks kedagi, kes võrkpalli harrastaks. Ehk ostsime endale ise palli ja loodame heale õnnele, et komistame tee peal äkki juhuslikult teiste mänguhuviliste otsa. Loodetavasti on võrkpallijumalad meie vastu armulised.

13 ja reede - äkki ikka hea õnne päev?

…sest just sel päeval saime kätte enda kauaoodatud matkabussi ehk konverditud 2006. aasta Ford Transit kaubiku, milles hakkame järgmised kes-teab-mitu-kuud sees elama. Rauno lubas sellest ostust varsti ühe pikema postituse kirjutada, aga lühidalt - auto on käes.

Tänase seisuga on autos esimene õhtusöök söödud ning mõnedsajad kilomeetrid maha sõidetud. Üldiselt oleme rahul, välja arvatud see, et konditsioneer keeldub meiega koostööd tegemast ja täna ühe korra ei õnnestunud punase foori tagant enam 1. käiku sisse panna (õnneks hakkas minuti pärast uuesti tööle ja probleem enam ei kordunud). Rauno läheb igatahes juba homme hommikul neid asju mehhaaniku juurde üle vaatama ja loodetavasti saame ruttu-ruttu korda. Kuna auto tuli koos garantiiga, siis parandustööde eest me tasuma ei pea, aga aja- ja närvikulu sellegipoolest. Ehk saame ikka homme siit linnast minema põrutada.