Lennud ja kurgid!
Pakkimine algas juba nädal enne lende. Kui Stiina ja Krisi (loe: meie ultralight gurude) manitsustel oleme aastatega kõigist suurtest matkakottidest vabanenud, siis nüüd avastasime, et Paulinega loodusesse minnes vajame lisaks lapse kandekotile ka üht massiivset seljakotti, kuhu kõik muu nodi sisse mahutada (telk, matkavarustus, riided). Nii ostsin matkapoest nii suure matkakoti kui julgesin(85L, aastatega olen muutunud oma võimete suhtes tagasihoidlikumaks) ja hakkasin õhtutel järge mööda asju sinna panema. Triinil oli oma plaan, pakkenimekirjad ja to-do-listid, meeldetuletused kalendris ja uurimustööd FB gruppides, lastega reisijate Youtube kanalites ning blogides. Ma armastan teda mõistagi väga palju. Õnneks olime otsustanud nii vähe kaasa võtta, kui inimlik ning asjade kottidesse mahutamisega probleeme ei tekkinud - beebidele lubatakse, nende kandevõimet arvestades, hämmastavalt palju pagasit.
Lennud
Triini sünnipäevahommik oli natuke unisem kui tavaline - lennuärevus oli ka minu raudsetest närvidest jagu saanud (või oli see Pauline ööläbi kestnud nutt?) ning magada hästi ei saanud. Lennujaama jõudes hakkas Pauline praktiseerima oma uut oskust ja lehvitama igale objektile, mis natukenegi inimest meenutas. Nii saime check-ini järjekorras sõpradeks bussitäie portugaallastega, hiljem kõikide lastega Tallinna lennujaama Lotte-väravas, siis Frankfurdi lennul olnud inimestega, kes meist taga pool istusid(me teame, sest lennukist maha minnes jätsid nad kõik Paulinega hüvasti) ja nii edasi igal lennul ja vahemaandumisel. Hong Kongi lennul istus meie taga näiteks üks India naine, kellele Pauline korduvalt silma tegi ja kes siis ühel hetkel tuli ja pakkus end lapsehoidjaks. Nunnu! Palju naeratavaid ja lehvitavaid inimesi muutsid meie kogemuse lapsega lendamisel igatahes oluliselt helgemaks.
Lennud ise läksid üsna sujuvalt. Suure osa ajast Pauline kas magas või üritas seda teha (lennud olid kahjuks üsna mürarohked ja sellega oli palju raskusi). Aga lõpp hea, kõik hea. Bassineti, kõhukoti ja rinnaga õnnestus ta magama saada.
Bioohud NZle
Uus-Meremaale ei tohi midagi bioloogilist tuua. Nad võtavad seda väga tõsiselt. Muuhulgas võib trahvi saada mee, toiduainete, kõige loomse importimise või kasutatud matkavarustuse mitte-deklareerimise eest. Osutub, et 40 tundi magamatust on samuti väga ohtlik. Peale tollipunkti on lennujaamas põhjalik ülevaatus ja küsitlemine kõikide nende aspektide osas(va magamatus) - pidin mitmel korral meenutama, millal ma viimati oma jooksutosse looduslikul pinnal kasutasin ning kinnitama neile, et telk, mis mul kotis on, pole Eesti metsaga rüvetatud.
"When was the last time you used it?"
Ma: "It's never been used."
"So you've never even taken it out of the bag?"
Ma: "Well, actually I have, but only inside."
/ väga segaduses nägu /
Ma: "It barely fit in my living room."
Nähes, et sel on sildid veel küljes(olin unustanud juba), jäid nad mind uskuma. Panime kotid viimaks veel lindile teades, et kui nüüd midagi veel välja peaks tulema on vangla-laks ja deporteerumine.
10 minutit hiljem:
"So you had cucumber..."
Röntgenmasina operaator tegi ekraanilt minu kotti puurides väga kahtlustava näo. Nähes, et suuremad kotid kus, hiljem selle peale mõeldes meelde tuli, et on ka lisaks deklareeritule mu magamiskott ja madrats, olid juba ohutult lindi lõpus, tundsin ennast enesekindlalt - puuri, puuri. Esimese asjana tõmbas ta kotist välja paki nätsu - samuti deklareerimata, aga kindlasti mitte sellist reaktsiooni tekitav?! See ei tundunud aga teda veenvat ja ta kaevas edasi. Järgmisena tuli välja ziplock kott värske kurgiga - Pauline snäkid, mille Triin Hongkongi lennujaamas ära viskas. Kuidas nad sealt prügikastist uuesti mu kotti teleporteerusid on meile endiselt küsimuseks, aga tõenäoliselt on süüdi meie diskussioon nende vajalikkusest järgmisel lennul ja prügikastide vähesus Hongkongi lennujaamas. Siis juhatati meid juba kurjategijate alale oma saatust ootama. Mäletan eelmisest korrast murelikke inimesi sel samal pingil istumas eelmine kord kui sellest mööda jalutasin 5 aastat tagasi - nüüd siis mina.
Meie juurde tuli aga üks varem meiega tegelenud agentidest - hästi sõbralik noor naine, kes meie telgi sildid tuvastas ja koos meiega kottide sisu läbi vaatas. Küsis meilt paar küsimust, mille vastust ta juba teadis ja läks suure aknaga eraldatud ruumi, mis kurjategijaid süüdimõistjatest eraldas. Nägime, kuidas ta sealse tiimiga asju arutas.
Hetk hiljem tuli üks tädidest sealt klaasi tagant meiega rääkima ning tõdes, et kuigi tavaliselt kirjutaksid nad sellisel juhul välja nimekirja trahve siis seekord nad ei saa seda teha, sest too agent käis ja tunnistas, et ta unustas konkreetselt värske puu- ja juurviljade kohta meilt küsida. Olen suht kindel, et ta küsis, aga me ju ei teadnud, et need kurgid meile sinna kotti unusid. Ta teadis seda väga hästi, aga keegi teine tema meeskonnast ei teadnud.
Igatahes pääsemine tänu tema ohvrimeelsusele trahvist, kuid saime siiski oma toimikusse vastava märkuse. Järgmine kord Uus-Meremaale tulles puuritakse meid pealaest jalatallani läbi...
